Ajalugu

1918-1940

Vabadussõja aegsed Kaitseliidu 4. ja 5. jaoskond, keda loetakse Tallinna Maleva Lõuna malevkonna eelkäijateks, moodustati 11. novembril 1918. aastal. 4. jaoskonna esimesed liikmed olid umbes 25 meest, kes tol kuupäeval selleaegsesse Kirsipuu koolimaija Ahju tänaval olid kogunenud. Üksuse esimeseks ülemaks sai O. Suursööt. 5. jaoskond alustas tegevust samal ajal, asudes Paldiski mnt. 12 majja. Mõne päeva pärast koliti ringi Koidu ja Falkpargi tänava nurgal asuva maja pudukaupluse ruumidesse. Kuigi käskkirjaga oli määratud ülemaks J. Lepp, pani faktiliselt jaoskonnale aluse kapten Orav, kuna J. Lepp oli hõivatud soomusrongide ettevalmistamisega.

Mõlema jaoskonna mehed käisid oma vastutusalal patrullis, töötati koos politseiga. Samuti tegeleti riigiasutustes oleva vara kokkukogumise ja hoiustamisega, jooksikute püüdmise ja riigivastaste ohjeldamisega. Tol ajal kuulutati välja üldine mobilisatsioon ning Kaitseväest vabastatud määrati nn II kategooriasse. Kõik II kategooria mehed pidid endid registreerima Kaitseliidus ja neil oli kohustuslik vahiteenistusest osavõtmine. Seetõttu voolas Kaitseliitu mehi vastuvõtu komisjonist ja jaanuari keskpaigas 1919. aastal oli näiteks 5. jaoskonnas 500-600 meest.

Vabatahtlikult oli mehi rindele läinud juba ka varem, näiteks 25. novembril läksid Narva rindele ligi pooled 4. jaoskonna liikmetest. Ka 5. jaoskonnast mindi erinevate üksuste, sealhulgas soomusrongide dessantkompaniide koosseisus rindele. Esimese lahingu tegid 5. jaoskonna kaitseliitlased kaasa Pikksaare vallutamisel 27. jaanuaril 1919. a.

Jaoskonnad kasvasid ning tipphetkel kuulus ainuüksi 5. jaoskonda 2000-2200 meest. 1921. aastal jaoskonnad likvideeriti, kuid mõlemast jaoskonnast umbes 50 mehele jäeti relvad siiski kätte.

Pärast 1924. aasta 1. detsembri enamlaste mässu hakkasid jaoskonnad taas kogunema. Koondamise vajaduse tõttu ühendatigi 4. ja 5. jaoskond 1. märtsil 1926 ühiseks Lõuna malevkonnaks. Malevkonna pealikuks määrati n-ltn R. Raudsepp, tema abiks lpn P. Reintam. Endised malevkonnad jäid pataljonidena Lõuna malevkonda. Organiseerimistöö läks edukalt ning näiteks 1931 oli malevkonnas üle 500 kaitseliitlase. Malevkonna juures tegutsesid ka Naiskodukaitse Lõuna jaoskond ca 40 liikmega ning ligi 200 noorega Noorkotkaste Lõuna malevkond.

Tegeleti majandustegevuse, seltsielu edendamise, sõjalise väljaõppe ja laskespordiga, noorkotkaste malevkonnas tegutses ka noorte orkester. Malevkonna staap asus Tallinna Maleva staabiga samas majas.
Lõuna malevkonna lipp ajakirja Kaitse Kodu esikaanel

kaitsekodu_suur

12. septembril 1931 annetati Lõuna malevkonnale oma lipp. Nimetatud sündmusega seoses kirjutas tolleaegne Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Roska-Orasmaa: “Soovin ka, et selle lipu alla koonduksid ja sinna jääksid tublimad ja tulisemad Isamaa pojad ja et kosuks ja kasvaks tüse Eesti meel, mida murda ei suuda ükski võim. Koonduge selle lipu alla ka kõik Lõuna malevkonna piirides asuvad noored ja näidake kõigile, kuidas tuleb rahvast ja riiki teenida! Töötage kõik koos endise innuga Isamaale auks ja endile rõõmuks!”

poordumine_suur

Knd-mjr Johannes Roska-Orasmaa pöördumine

Lipul oli kujutatud muuhulgas paremalt vasakule vaatav lamavast asendist tõusev lõvi, kelle parem käpp toetub mõõgale, mille terav ots on pöördunud alla lõvi vasema käpa ette. Lõvi on võetud hiljem kirjeldatud kujul Lõuna malevkonna sümboliks lähtudes järgmistest põhjendustest: Tallinna linna vapi moodustavad kolm lamavat lõvi. Lõuna malevkond on üks osa Tallinna malevast. Lamavast asendist tõusev ja relvale toetuv lõvi sümboliseerib organisatsiooni, mis on igal hetkel valmis rahuseisukorrast asuma kaitseseisukorda ja vajaduse korral pealetungile.

17. juunil 1940 marssis punavägi Eestisse. Samal päeval saadeti malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda. Kaitseliidu likvideerimine oli alanud. 27. juunil 1940 andis vabariigi president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse, Kaitseliidu varad (Kaitseliit oli enne 1940. aastat Eesti Evangeelse Luteri Kiriku järel suurim maa- ja kinnisvaraomanik Eestis) läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile.

Esimestena langesid Nõukogude Liidu repressiivorganiste ohvriks Kaitseliidu juhtivad ohvitserid, mis näitab Kaitseliidu kardetavust. Hiljem osalesid kaitseliitlased vastupanuliikumises metsavendadena nii 1941. aastal, aga ka pärast 1944. aastat. Vaatamata nende aktiivsele tegevusele puudus organisatoorne tervik.

1990-täna

26.aprillil 1990 toimus Tondi Kaitseliidu asutamiskoosolek Saku tänaval asuva tolleaegse Kooperaatori saalis. Ettevõtmise algatajaks oli Tondi Kodanike Komitee. Kohale tuli 23 inimest, kellest 16 jäi saali, kui Kaitseliitu hakati moodustama. Kõnesid pidasid Kalle Eller ja Trivimi Velliste. Tondi KL vanemaks valiti Mart Puusepp ja abivanemaks Aavo Jaaska. Seda päeva saab lugeda Lõuna Malevkonna taastekke kuupäevaks. 13. septembril 1993 a. koostati esialgne ja 29. novembril teine, täiendatud projekt mis sätestas, et Tallinna Lõuna Malevkonna ja temaga liidetud territooriumil elavad kaitseliitlased taastavad õigusliku järjepidevuse alusel Kaitseliidu Tallinna Maleva Lõuna Malevkonna (esialgu Lõuna Kompanii), kuulutades õiguslikule järjepidevusele tuginedes enda omandiks kõik talle (ja temaga liidetud territooriumil) enne 1940 a. okupatsiooni kuuulunud Kl varad. See projekt võeti vastu ja kinnitati Lõuna Kompanii üldkoosolekul 17. jaanuaril 1994 a. Samal koosolekul kinnitati ka KL Talllinna Maleva Lõuna Kompanii põhikiri. Läbi reorganiseerimiste jõuti suhteliselt kiiresti Lõuna Malevkonna taasloomiseni. Kuni 1995 a. alguseni kasutati infotundide, üldkoosolekute ja lasketreeningute läbiviimiseks 20. Keskkooli nõukogude aegseid sõjalise väljaõppe ruume ja lasketiiru. Mõned üldkoosolekud viidi läbi ka Westholmi Gümnaasiumis. 1995 aastal saadi omale ruumid Filtri tänaval, mida jagati Ida Malevkonnaga. Hakati senisest enam tegelema sõjalise väljaõppega, hoogustus seltsielu. Pärast Mart Puuseppa, kellest sai hiljem KL Tallinna Maleva pealik, juhtisid Lõuna Malevkonda eri aegadel Tarmo Reile, Aavo Jaaska ning Andres Viks.

Erinevad poliitilised tuuled ei jätnud puutumata ka Lõuna Malevkonda ning Lõuna, Ida ja Põhja Malevkonnad ühendati Ühendmalevkonnaks. Tegevus loomulikult ei seiskunud, kuid käsuliin muutus pikaks ning meeste oma endise üksuse identiteeditunne osutus nii tugevaks, et Ühendmalevkonnana tegutsemine tundus eri juhtimistasanditel ebaperspektiivne.

Juulis 2008 toimusid Ühendmalevkonna koosseisu kuuluvate Lõuna, Põhja ja Ida kompaniide üldkoosolekud ning seal valitud esindajatele anti mandaat hääletada Ühendmalevkonna üldkoosolekul viimase laialisaatmise poolt moodustamaks kolm territoriaalset üksikkompaniid. Ühendmalevkonna üldkoosolek võttis vastava otsuse ka vastu.

Alates 2008 aasta novembrist tegutseb Kaitseliidu Tallinna Maleva koosseisu kuuluv Lõuna Üksik-kompanii iseseisvalt. Kompanii koondab mehi väga erinevatelt elualadelt alates õpilastest, üliõpilastest, oskustöölistest, autojuhtidest ja eraettevõtjatest lõpetades elukutseliste sõjaväelaste ning õppejõududega. Tegeldakse vajaliku väljaõppe ja laskeharjutustega ning püütakse leida igale liikmele tema võimetekohane tegevus ja rakendus organisatsioonis. Üksik-kompaniil on oma staabi- ja õpperuumid ning hea varustatuse tase. Kompanii omab selget visiooni tuleviku suhtes ootab endaga ühinema kõiki aktiivseid inimesi, kes soovivad anda oma panuse Eesti Vabariigi kestmisele.